Hei!

Surm on alati ja igas olukorras tragöödia ja kui ta seda ei ole, siis on elu ise selleks saanud.

Kohalolek on rohkem kui siinviibimine.

Kui sinu puudumist ei märgata, siis pole vahet, on sind siin või mitte.

Tänu oma õudusunenäole, et Triin sai surma. Mõtlesin ma täna väga palju elule. Kuidagi raske on. Miks juhtub inimestega õnnetusi? Miks me sureme? Miks me piinleme? Miks me kannatame? Miks ei võiks olla kõik ainult hea? Miks me teeme teistele haiget? Ja kui meie lähedastega juhtub midagi, hakkame alles siis mõtlema, et miks ma ei olnud temaga piisavalt hea ja miks me vaidlesime jne?

Me peame olema õnnelikud, iga hetke üle. Oma elu üle. Me ei tohi ja ei saa mõelda teistmoodi. Inimstega juhtub iga hetk midagi....Me ju ei tea kunagi, millal on koos viimane hetk või millal me kedagi viimast korda näeme.

Ma vaatasin unenägude seletajast, et mul on tulemas suured probleemid ja et ma pean probleeme elujõuliselt lahendama...kui mõtelda, siis tundub see liiga jube. Ma kardan iga hommikut, ma ei taha enam tõusta, sest ma ei tea mitte kunagi, mis võib sel päeval juhtuda. Ma kardan.,
Ei mul ei ole mase, aga kas teid ei paneks see elu üle järele mõtlema, kui te näeksite, et Teie üks lähedane sõber saab surma.? Vb Te näete seda pidevalt jne....ja see ei hirmuta teid. Aga ma vist pole kunagi kellegi surma unes näinud. Vähemalt ei mäleta ma seda....
Mind paneb see asi igatahes mõtlema.