esmaspäev, 15. november 2010

One Hundred Thousand Angels...


Hmmmmmm. Heips siis kõigile!
Ma ei tea...mul on hingel asju, millest ma ei räägi kellegagi ja mul on asju, mis vaevavad mind. Ma ei tea, kas ma üldse nendest kellegile kunagi räägin, aga need teevad haiget. Mul on sada miljon küsimust, aga vastuseid ei ole. Ei leia. Tegelikult ma lihtsalt ei taha leida. vb jh. Need teeksid liiga haiget.
Ma ei taha kevadet, aga suve ootan ma küll meeletult.
Ma kuulan ainult ühte lugu terve õhtu ja mul on tunne, et iga hetk hakkaks ma nagu nutma, aga ei tule. Ei tule pisaraid. Ei ole emotsioone. Ma naeran ja seda ka vaid tänu oma parimatele sõpradele. Ma olen jälle katki ja ma ei jaksa enam. Ma ei taha.
Tahaks ära põgendea üksi, kuhugile kaugele, kaugele, kus keegi mind ei tunne ja kus on meeletult ilus ja soe. Seal on meri, valge liiv ja head inimesed. Seal puuduvad mured. Aga ma tean, et üks päev ma lähengi sinna. Üksi. Heade inimeste keskele. Ja vb see ongi minu unistus. Nautida oma elu üksi. Nautida oma elu kaugel, kus ma kedagi ei tunne ja kus on hea.
Keegi ei tea tegelikult, mida ma oma sees tunnen. Iga väiksem asi teeb mulle tegelet haiget. Need on sõnad. Sõnad tevad haiget. Ja vot just sõnade pärast olen ma katki.
Ma tahaks ülekõige olla lihtsalt ühe inimesega. Ma tahaks talle ära rääkida kõik selle, mis mind vaevab ja ma tean, et ta oskaks mind aidata, sest ta ise oleks üks probeelmi osa juba ja kui ma saaksin temaga koos olla, oleks kõik hästi. Unistused, mida ei saa ma kunagi täita. Tema on 1 minu unistusi. Ma igatsen Sind.


A.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar