Ausus on vist kõige karmim asi vahel. See võib ka mõnel ilusal hetkel olla maailma armsaim asi, aga samas teha nii haiget et sa lihtsalt eraldud mõneks hetkeks enda mulli sisse. Oma maailma ja võidki teha nägu, nagu sa ei kuuleks teisi. Ma olen vist selles teises staadiumis, mil ma tahaks lihtsalt kõigile: kaks kätt ette ja keskmisi sõrmi (-EHH) näidata. Jah ja päeval naeratava näo taga on üks vastiku iseloomuga tüdruk, kes käib endalegi närvidele, koperdades üha enam oma probleemide otsa, saades neid iga päevage aina juurde ja juurde . Miks ma küll ei suuda neid ära lahendada ja eluga edasi minna ? On olnud igasuguseid mõtteid. Mõtteid mis käivad mu peas kohusetundlikusest ja mõtted, millest ma tahan mõelda, aga mis panevad pisara silmast jooksma. jnejne.
Tõde on valus.
Ja minu vingumine on selleks et teile piisavalt palju närvidele käia.
Jah õel, nagu ma olen. Tglt on blogi ilmselgelt üks väheseimaid kohti kus ma saangi öelda mida arvan. Ja kui sulle siin ei meeldi ss ära loe. Keegi ei käsi.
Ja kogu see vingumine ja bläust, mis pinda käib:
nr. 1- Ja oma peavalust ei saa ma üle
nr. 2- Oma silmaga peaks uuesti arstile minema
nr. 3- oma hinded oleks ka ilus korda saada
nr. 4- võtaks end nüüd käsile ja hakkaks raamatuid lugema? Ohheiiii
nr. 5 - pere, pere, pere--ilmselgelt ple siin kõik korras.
jne...
Ja vot nüüd on nii et täna on neljapäeva õhtu , nr. 6- ma ei oota nv. (imelik, kas ple??)
Sest ma tean et kodus olles mõtlen ma veel rohkem nende asjade peale,mis mind painavad.
nr. 7- Ja hetkel vihkan ma kõiki neid lugusid mis mulle kedagi meenutavad.
A.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar