Ma tean, olen sulle tänu võlgu. Aga kurat ei suuda sind tänada. See aitäh ei tule üle huulte lihtsalt. Lihtsalt ei tule ja kõik. Ma ei saa sind tänada südamega ega mõtteis. Aga ma tean, et olen sulle tänu võlgu. Aga ma ei oska ja ei saa.
Ma tahaksin lihtsalt põgeneda siit ära. Tahaks et see põhikool ja gümnaasium läbi juba oleks, tahaks lihtsalt üksi kusagile kaugele minna. Ilmselt ei ole minu sugusele raske arvata kuhu. Ma arvan et aastake Kanadas, ei teeks ju paha? Igaljuhul oleks see parim viis kõike halba unustada. Ja alata otsast, kõigega. Kohata uusi inimesi . Saada tuttavaks teistega, kes on elanud maailmas, millest paljud ainult unistada võivad. Ma ei arva ja ei oota, et seal kusagil kaugel ootaksid mind suured raha ja pudru mäed, aga perse ma ei jaksa siin enam olla. Ma ei jaksa teha kõigile fucking head nägu, et kõik on korras. Mis sest, et tegelt ju ei ole. Ma ei jaksa naeratada teile, öeldes et ma olen rahul oma olukorraga. Minu väljavaated on sitad, aga kurat see on minu tuleviku väetis .
// Tahaks lihtsalt aastaks puhata sellest siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar