.

Hei, hei!

Esmalt alustaksin juttu, et olen hämmingus, kui muutuvad ja üllatavad võivad inimesed olla. Olen lausa pettunud. Ehk see siis on kõik halvustavalt.... Olen tõesti...ma ei tea, ei jätku sõnu. Arvasin, sinust midagi muud. Aga sellist asja...vot mis võib teha, aeg, koht, inimesed ja meelemuutus. Kahju, et ma pidin pettuma selles. Ma poleks kunagi sellist asja oodanud ja arvanud. Aga oma vähese elueajaga ja väikese elukogemusega olen mõistnud, et kõik inimesed võivad valmistada pettumust ja ikka ja alati leidub hetk, mil pettume neis, kas siis suurel või vähesel määral. Kas tõesti oli nüüd seda siis vaja ? Kas kõik pidi nii minema? Kas see oli seda väärt?

Ma ei tea, aga vastuse mulle, annad sa ise...



//
Tänane on olnud kõige tavalisem päev, mis sellel nädalal olnud...rahulik, natuke mata lainel. Hetkel pesust ja nüüd mõtlen, mis homme ja kõik mis sellega seondub... :)

Eile unustasin kirjutada ühest mehest, kes mul siiani silme ees....ütlen vaid seda: Olin 18 bussis, ta tuli Kalevis peale, tal olid heledad lühikesed püksid, valge pluus, mustad lacoste papud, valged päikeseprillid, pruun keha ja tema 5 nähtavat tattood. See oli midagi, millelt ma ei saanud silmi ära. Ma arvan, MANNU, et ta oleks sulle meeldinud. :)


Kallid-musid.
A